In 1923, the process of bread-making was recorded in the Torma area. To make bread, about half a külimitt of flour was mixed into a bucket of water. The mixture was left to stand until the next day, until it began to ferment. Then more flour was kneaded in and the dough was left to rise for a couple more hours. It was baked in the oven for two hours. Bread was baked once a week. Often, potatoes were kneaded into the dough to supplement the flour. Emergency bread or "lemleib" was baked from unfermented dough and was 4-5 times smaller than regular loaves.

Previously, kama was made, but in recent times it has almost disappeared, was recalled from the Avinurme area. Oats were boiled until soft, dried in the oven or on a rubber sheet, and ground into flour at the mill or by hand. The husks (kestad – ÜJ) were sifted out through a coarse cloth. The flour was mixed with milk into a stiff dough, small "bulls" were rolled, which were baked and eaten immediately.

Barley flour was used to make körti: the flour was mixed into boiling water, and fresh milk was added. Once it cooled down, it was eaten with sour milk. Porridge was made from barley and buckwheat groats. The groats were prepared at the mill, but pearl barley was made at home in a mortar. Flour porridge was cooked from barley and rye flour. For mashed potatoes, potatoes were crushed, mixed with fresh milk, and eaten with sour milk.

To make kiisli, oat flour was mixed with water and left to ferment for a day. The strained liquid was boiled to the thickness of körti, allowed to cool, and eaten with fresh milk (ERM EA 4:555-559).

Tolleaegsesse terminoloogiasse heitis pilgu 1930. aastate teisest poolest Avinurme kandist üles kirjutatud meenutus. Selle järgi on kaerakile vedelam kui kiisel. Kas ka mujal sellist vahet tehti, ei ole teada. Kanepiseemneid tampides valmistati puder, mis pani inimesel kõhu kinni, kuid loomadel tekitas söögiisu. Nimetusi kanepitemp ja jurss sealkandis ei tunta. Kamakäkid olid praeguste präänikute asemel kasutusel.

Vanasti pandi rukkileivale palju köömneid, nüüd enam ei panda. Leiba oli vähe ja üks tegu leiba pidi alati ees olema, kuna vana leiba ei kulu nii palju. Leib võis kaaluda kuni 15 naela, kujult oli ümmargune. Jõuludeks küpsetati jõuluorikat. Näärikakku tunti Tudulinnas; Avinurmes ja Lohusuus aga kaapekakku. Umbes 1870. aastal tuulati aganad peenest kiislisarjast läbi ja sõtkuti leiva sisse. Laste väljaheited võisid [seetõttu] verised olla. Peenestati ka tammetõrusid. Sulasele anti 7 naela leiba nädalas.

Vanasti tehti piirakat, kus kartuli- ja odratangupuder segi. Praegu tehakse järgmiste kooslustega pirukaid: kapsad + liha + rukkijahust koorik, porgand + riis + nisujahust koorik, tindid + tangud + rukkitainas, kalad või liha + rukkitainas, masinast aetud liha + nisutainas, riis + nisutainas.

Karaskiks nimetati väikeseid odrajahukakukesi. Kuklid on seevastu ümmargused kõrged saiad (ERM KV 33:751-761).

Kodavere kihelkonnast Pala kandist räägiti 1937. aastal, et praegu küpsetatakse leiba 1-2 nädala tagant. Vanasti tehti, kui üks tegu ehk 14 leiba ees. Leib kaalus varem 18-20 naela, nüüd 6-12 naela. Kujult olid pikergused pätsid. Tavaliseks küpsiseks [pigem küpsetiseks - ÜJ] on odrakarask lõssi sisse. Kama koosseisu kuulusid kaerad ja herned, kuid praegu on kama tarvitamine kadunud (ERM KV 33:1327-1333).

Küpsetisi kirjeldati 1939. aastal Tormast üles kirjutatud meenutustes. Selle järgi kaalus leivapäts umbes kolm kilo. Korbid tehti nisupüülist, peal kohupiim suhkru ja maitseainetega. Pirukad valmistati nisupüülitainast ning täidiseks oli liha, pekk, porgand, riis + muna, ka pohlad. Rukkitainast pirukasse sobisid rasvase liha viilud, kapsas lihaga, tindid või silgud (ERM KV 51:372).

Põltsamaa vallast Lustivere kandist on 1926. aastal üles kirjutatud, et aganatega pooleks segatud rukkiterad hõõruti käsikivi vahel peenemaks. Jahu segati veega ja pandi leivamõhku hapnema. Teisel päeval tehti leivakujulised pätsid, seoti õlesidemetega ümbert kinni ja pandi ahju. Õlesidemed hoidsid vahelikku koos. Pärast pandi kambri laka äärele, kust tarbe korral võeti. Sellise leiva söömine ei pakkunud suurt lõbu. Vahelik oli nii rabe ja terav, et sööjal oli suu pärast sööki verine ja allatuult lõigates tulid aganad silma. Kevadel, kui aganaid enam polnud, lisati kuivatatud linakupraid (linaaganaid). Vanemad inimesed mäletavad, et Põltsamaa jõe rabadest toodi põdrasammalt ja kuivatati taina hulka. Jutustaja mäletab, et kuigi raba oli 15 versta kaugusel, toodi sealt põdrasammalt leiva jaoks. Puhast leiba tehti ainult pühade ajaks. Hilisemal ajal tehti ka püülileiba, seda hammustatud leivakõrvasena hariliku leiva juurde. Jutustaja arvab, et vaheliku tarvitamisest aganate ja linakupardega on möödas ca 60-70 aastat, põdrasamblaga 80-100 aastat. Männikoore ja konnaosjade lisamist leivatainasse ei mäletata, aga arvatakse, et Põltsamaa jõe ja Emajõe äärsed elanikud võisid ka neid tarvitada (ERM EA 12:625-629).

1940. aastal on sealtpoolt kirjutatud, et putru keedeti rukki- ja odrajahust, tangudest, kartulist, naerist. Kamasse läksid oad, herned, nisu. Ennem tarvitati odrakaraskit ja kartuli- ning herneleiba. Leib oli ovaalne, 3-6 kg raske, tainasse pandi köömneid. Aganaleiba söödi umbes 80 aastat tagasi. Kui varem olid korbid ja karaskid, siis kõnealusel ajal pirukad, kuklid, vatruškad, mida küpsetati pannil või plaadil (ERM KV 55:131-132).

Pisisaare kandist meenutati 1981. aastal leivategemist. Kõigepealt mainiti, et rehte peksti varem rehetoas ja umbes 1925. aasta paiku tuli rehepeksumasin. Leivatainas sõtkuti toasooja jahuga. Sõtkuti umbes kolmveerand tundi, kuni otsaesine märg. Tihti tehti üks leibadest lihaleib: leotatud soolane pekiliha lõiguti seibideks, üks päts litsuti laiaks ja pandi lihaseibid peale, tõmmati tainaääred üles ja siluti pealt tagasi leivakujuliseks. Pereisa soovil küpsetati ka silguleiba. Lastele küpsetas pereema pannil soolases rasvas enne leibade ahjupanekut rukkileivapätsikesi, mida vahel ka kookideks nimetati. Neid oli tore hapupiimaga süüa (ERM KV 376:180-192).

Kalanast on kirja pandud, et teise maailmasõja ajal ja pärast sõda oli leib väga inetu. See oli tihti nätske, sees kliid (ERM KV 376:224).

Samas Vooremaal tundub pilt mõnevõrra rõõmsam. 1937. aasta välitööde järgi on Sadala kandis putru tehtud odrajahust, tangust, kruupidest, harva tatratangust, kartulist, munast. Hapud pudrud olid kiislid. Kaerajahust kiisli kõrval võis teha ka rukkijahu- või leivakiislit: leivatainas segati veega vedelamaks ja keedeti paksuks. Kört oli jahust supp, enamasti odrajahust. Kama tehti puhtast kaerast.

Kõnealusel ajal söödi haput rukkileiba, enne seda aganatega, mida söödi umbes 100 aastat tagasi (1830. aastatel - ÜJ). Tehti juba ka magushaput rukkileiba, rukkipüülileiba, odrapüülileiba nisujahuga. Odraleiba tehti siis, kui võid tehti: jahu segati võipiimaga tainaks ja küpsetati ahjus kapsalehtredel või pannil. Nimetati karaskiks. Sepikut tehti siis, kui nisu oli maas (ERM KV 33:1081-1084).

1939. aastal on Sadala kandist lisatud, et pirukaid tehti leivatainast, millele pandi sisse kapsaid, kartuleid, porgandeid (ERM KV 51:48). Pedja külast öeldi kama kohta, et sellesse kuuluvad rukis, nisu, hernes, oder ja kaer (ERM KV 50:1595).

Vaimastverest räägiti 1940. aastal, et tehti herne-, oa-, kapsa-, õlle- jne suppi; putrudest keedeti tangu-, kartuli-, jahuputru. Kui kõnealusel ajal söödi harilikku haput rukkileiba, siis vanal ajal tehti karaskit, vatsku ja haput leiba. Juurde pandi köömneid. Leiba küpsetati tagavaraks sõjaajal. Päts kaalus umbes 17-18 naela. Jõululeivad ja näärikakud küpsetati väikesed ümmargused (ERM KV 55:336).

Palamuselt kirjeldati samal ajal, et putru keedeti odra- ja rukkijahust, tangudest, kruupidest, kartulist. Ka tangud ja kartul pandi segi, see oli „mulgi puder”. Herneputru nimetati hernetambiks. Kapsapuder tehti hapust kapsast. Munapuder valmistati munast ja jahust. Kört oli odrajahust ja vedel; rokk odrajahust, millele valati hapupiima hulka. Kile ehk kiisel valmistati kaerajahust hapendamise teel. Kanepitempi pole tehtud ja siin ei kasvatattud ka kanepit. Kama pole enne tarvitatud, vastuste andmise ajal vähesel määral, kuid osteti poest, ise ei tehta. Leibadest tunti rukki, nisu- ja odraleiba. Vanal ajal tehti haput, magushaput, rukkipüüli-, odrapüüli- ning odrajahuleiba, sepikut ning karaskit. Rukki- ja magushapuleivale lisati köömneid. Kõnealusel ajal küpsetati leiba puhtast jahust, vanal ajal lisati kartuleid ja aganaid. Leivapäts oli piklik, umbes 10 naela raske. Korbid tehti nisu- ja nisupüülijahust, pandi kohupiima peale, pirukad aga kapsa-silgu ja lihaga. Karaskid küpsetati odrajahust (ERM KV 55:687-690).

1948. aastal on Kudina kandist üles kirjutatud et Maarja-Magdaleena ja Palamuse kihelkondadel piiril kasvatati põlluviljadest juba vanal ajal kõige rohkem kaera, arvatavasti savise ja liivase maapinna tõttu, kui rukist, otra ja nisu. Tatart hakati kasvatama umbes 80 aastat tagasi nii 1860. aastatel, aga väga vähe, kuna annab vähe välja. Talinisu hakati kasvatama umbes 1898. aastal, suvinisu hiljem. Herneid hakati kasvatama umbes 70 aastat tagasi 1870. aastatel, ube varem. Parim hernesort on praegu „Jõgeva roheline”, siis „Väike hall” ja „Valge suur”. Püüli ja mannat hakati valmistama umbes 50 aastat tagasi ehk 19. sajandi lõpus. Samas on räägitud aganaleiva kohta Elistvere vallast, Raigastvere külast, et seda söödi 1816. aastal ja hiljemgi (ERM EA-46:85-91).

1981. aastal on Kaareperest üles kirjutatud, et kui rukkisaak oli vähene, tehti kroovimata viljast jahu. Kui rukist rohkem, siis jahvatati kroovitud viljast ülesõelajahu. Rukkipüüli tehti  pühadeks. Keskmises talus viidi korraga veskile neli kotti: kaks rukist ja kaks nisu. Kui rukkijahu oli vähe, lisati tainale peenikest kartuliputru, vahel ka odrajahu. Mõnikord pandi leiva sisse pekitükke koos kartuliliistudega. Leivatainast tehti  veel pirukaid, täidiseks liha või kapsad.

Suvel läks leiba rohkem, kuna talus olid heinalised jm töölised. Lauas oli vahest 20 inimest. Siis tuli teha nädalas kolm tegu leiba. Muidu oli peres 7-8 inimest, siis läks üks tegu nädalas (6 leiba, á 2,5 kg). Praegu küpsetab leiba mõni üksik inimene. Mitmes peres tehakse aga poeleiva ülejäägist nn magushaput leiba, nii kandub leivaküpsetamise traditsioon edasi (ERM KV 376:164-169).

Härjanurme poolt lisati, et vanaema oli öelnud, et leiba tuleb nii kaua sõtkuda, kuni „ahjuots“ ehk laup märjaks läheb. Ema lisandeid ei tarvitanud. Vaid mõnikord pani kartuliputru, kuna nii seisvat leib esimestel päevadel pehmem. Tehti veel silguleiba ja eelnevalt koos lihaga poolpehmeks keedetud hapukapsastega leiba. Lihaleiba tehes pani ema umbes 3 cm paksused pekitükid poole leivataina peale ja kaas tõmmati külje pealt peale. Pekist sulas rasv ahjus leiva sisse (ERM KV 376:249-260).