FROM THE FIELD AND THE GARDEN
Fermented rye bread has been at the center of the Estonian diet for roughly the past thousand years. Since grain yields were initially almost nonexistent compared to today, and years of crop failure occurred from time to time, bread made from pure rye was rather rare. Bread with chaff and various fillers to add volume was an everyday food, while pure rye bread was reserved only for holidays. It was not until the mid- and late 19th century that more favorable times arrived in this respect.
Although fine bread and wheat bread were also baked in medieval towns, rye bread remained a staple of the rural diet, and baked goods made from wheat flour were an occasional treat from the city. Perhaps that is why the soft and fluffy market bun is still a nostalgic pastry today. Yeast-leavened baked goods are a rather late addition to the rural diet. For example, according to a 1939 account from the village of Jõune, yeast for baking was previously obtained from the local Saduküla [manor] brewery (ERM KV 39:617).
Indeed, over the past century, the consumption of rye bread has steadily declined, largely due to the spread of the potato, and black bread, which was once a staple, has become merely a side dish—if even that. This is also reflected in the decrease of rye cultivation area, especially clearly from the mid-1980s onward, with the last decade seeing only a tenth of the area compared to the peak years of the 1920s and 1930s (Lillak 2020:270). Whereas before the Second World War every family baked their own bread, the new wave of home bread baking now helps to bridge the gap that had emerged in the meantime. Today, what was once a necessity has become a kind of therapy and a guarantee of authenticity.
Jõgevamaal on küpsetatud rohkesti pirukaid, algul leivatainast, hiljem juba saiatainast. Need olid enamasti suured pätsid: laiali venitatud või rullitud taina ühele poolele pandi täidis ning kaeti teise poolega või pandi täidis keskmisele kolmandikule ja lapati küljed üle täidise. Selliseid pirukaid kutsuti ka leibadeks. Leivatainast kapsapiiraka valmistamise ja söömise traditsiooni kirjeldus Avinurme kandist on kantud isegi Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse (Pärn 2012).
Kaunviljadest on kõige populaarsem olnud hernes. Enne kultuursorte kasvatati kohalikke maasorte, tõenäoliselt on vanim peeneteraline kollane. 19. sajandil kasvatati rohkem Eesti väikeseteralist halli ehk rohelist hernest, lisaks suureteralist kollast ja suureteralist hallhernest. 20. sajandil jätkati juba aretatud kultuursortidega. Ka uba on kasvatatud rohkesti, kuid täna kasutatakse uba toidulaual oluliselt vähem kui hernest. Oa kahjuks räägib nii pikk keeduaeg kui mitte eriti isuäratav välimus. Lääts seevastu oli kunagi väga populaarne, kuid kadus 20. sajandi I poolel. 1930. aastatel temaga veel [mõnevõrra] tegeleti, kuid siis hääbus läätsesöömine täielikult (Ratt 1985:218-219). Nüüd, 21. sajandi teisel kümnendil, on alanud läätse uus tulemine ning ka Jõgeval on katsetatud mitmeid sorte.
Köögiviljadest kuulub kapsas vanimate ja pidevalt kasvatatud köögiviljade hulka, tema kõrval püsis kaua ka naeris. Linnas ja mõisaaedades levisi erinevad liigid varem, 19. sajandil jõudsid need ka taluaedadesse. 1845. aastal kirjutati, et taluaedades leidub peale herne ja oa üsna laialt veel kapsast, naerist ja kaalikat. Eestimaa mõisaaedades kasvatati porgandit, peeti, rediseid, türgi ube, lehtkapsast, sigurit, harva kurke. Tallinna vene aednikud kasvatasid veel sparglit, lillkapsast, peasalatit, meloneid, kõrvitsat, spinatit. Mõnedelt sai ka peterselli, sellerit, sibulat, kurki ja muud sellist (Hueck 1845:269). 1930. aastateks jõudsid üldtuntud köögiviljad laiemalt taluaedadesse, seemnepoodide valik oli tol ajal väga lai. Näiteks Eesti Seemnevilja Ühisuse 10. juubeli kataloogis oli lisaks eelpool loetletule saada nii aniisi, arbuusi, baklažaani, lehtpeeti, melonit, pastinaaki jne, ainuüksi moodi tulnud tomati sorte pakuti 14 (Eesti Seemnevilja Ühisus 1929).
Jõgevamaa kontekstis levis köögiviljakasvatus kui elatusala eeskätt Peipsi ääres, kuna teravilja- ja kartulikasvatuseks sobivat maad oli seal vähe. Kui maa lubas, kasvavati pigem otra, kõrge põhjavee tõttu vähem rukist, kuid näiteks Kodaveres rohkesti kaera ja lina, 19. sajandi lõpust ka ristikheina (Moora 1964:122). Peipsimaa köögiviljakasvatuse teerajajaiks olid enamasti sisserännanud venelased. Ka linnade köögiviljakasvatuse edenemine on olnud suuresti vene aednike teene. 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses kasvatati peamiselt sibulaid ning sigureid, lisaks kapsaid, kaalikaid ja porgandeid, mida käidi sisemaal ning Tartus jm linnades müümas. Kurgikasvatus algas suuremas ulatuses pärast esimest maailmasõda. Mustveest ja Kasepäält on kogutud meenutusi, kuidas aiatöö oli enamasti naiste ja laste hooleks. Pärast esimest maailmasõda olnud Mustvees ja naaberkülades sigurikasvatamine põhiliseks aiatööks. Nagu sigureid, viidi ka sibulaid Tallinna, kurke käidi müümas mööda maad (Moora 1964:160-161). Sigurikasvatus oli Peipsi ääres alguse saanud juba 1870. aastatel ning mida enam kohvijoomine levis, seda enam vajati ka sigurit. Peamiselt kasvatati teda just Mustvee, Tiheda, Kükita ja Raja külade piirkonnas. 1930. aastate lõpus hakkas sigur populaarsust kaotama ning kasvatus vaibus peagi täielikult. Selle asemele tuli porgand, mis sobis peipsiäärsetele muldadele väga hästi (Banner 2016:155).
Kartulikasvatuse algusaegadest on räägitud lugusid, kuidas sellesse kultuuri suhtuti esialgu suure võõristuse ja hirmuga. Lisaks olevat tollased mugulad maitselt väga ebameeldivad olnud. Pigem võib arvata, et maitse oli lihtsalt uus. Laiuse kihelkonnas hakati esimese mõisana kartulit kasvatama ilmselt Vaimastvere mõisas 1820. aastal. Saagikuse kohta öeldi, et mõisas pandi maha 56 ja sügisel saadi 600 vakka, talupojad panid aga 75 ja said 700 vakka (Kõpp 1937/2009:197).
Kartuliaretaja Julius Aamisepp (1883-1950) jagas Eesti kartulikasvatuse arengu järgmisteks etappideks: 1) umbes 1740–1760 toodi kartul Eestisse, 2) 1750–1800 leidus teda esialgu üksikutes, hiljem enamikus mõisates, 3) 1800–1840 kasvatati peamiselt mõisa-, kuid ka taluaedades, vähemal määral põldudel, 4) 1840–1850 laienes põldudele, 5) 1850–1870 toimus kartulikultuuri suur levik põldudel ja 6) 1870–1880 algas ulatuslik kartulikasvatus (Kiik 1959:27). Viimastel aastakümnetel on kartulikasvatus drastiliselt vähenenud: kui 1991. aastal kasvatati kartulit 52200 hektaril, siis 2023. aastal vaid 3375 hektaril (andmed: Statistikaamet).
Kanepit kasvatati eelkõige Lõuna-Eestis kiutaimena nööride ja köite valmistamiseks. Seemnetest valmistati peamiselt toitvat tempi ehk võiet ja talvel piima asendavat nn kanepipiima. 19. sajandi lõpus - 20. sajandi alguses hakkasid levima vabrikutooted ning kasvutingimuste suhtes nõudlik kultuur jäi järjest enam tahaplaanile. Seetõttu kirjeldatakse tema kasutust käesolevas töös kasutatud allikates enamjaolt minevikuvormis. Niikuinii oli kanepi kasvatamine Põhja-Tartumaal olnud oluliselt väiksem kui allpool Võrtsjärve joont, Viljandimaal polnud seda niigi palju. Seal tõi jõukust linakasvatus. 1930. aastatel hakati riiklikul tasemel kanepi kui kiutaime kasvatamist uuesti propageerima, lisaks tegelesid Jõgeva sordiaretajad kvaliteetset kiudu andvate sortide aretamisega. Kanepikasvatuse uus laine ei saanud siiski piisavalt hoogu sisse, sest teine maailmasõda tuli peale. Lisaks hakati kanepikasvatust narkootilise aine sisalduse tõttu riigiti keelustama. Kanepi kui toiduvilja kasvatus on saanud uuesti tuule tiibadesse 21. sajandil esmajoones seemnete saamiseks ja seemnetest õli pressimiseks.