In the 17th and 18th centuries, rye and barley continued to dominate both manor and peasant fields. Oats were grown less and mainly used as animal feed. Among spring crops, flax, peas, buckwheat, and occasionally lentils were cultivated to a lesser extent, while spring rye and wheat were even rarer (Kahk 1992:332-333). The 19th century was a time of great change: a transition to a multi-crop system took place, as potatoes and clover were introduced, and the share of grain cultivation began to decrease in favor of potatoes and field hay.

A good example of the rapid development of the multi-crop system can be seen at Kuremaa manor. During the period 1844–1849, rye, barley, potatoes, clover, oats, spring crops, and mixed crops (peas+oats) were grown either alone or in combination (RA, EAA.1388.1.117, p. 4). In the period 1896–1908, the list of cultivated crops was already longer: rye, potatoes, barley, oats, clover, vetch, fodder peas (pelusk), and mixed crops (peas+oats). Wheat was also on the list (it could substitute rye in one crop rotation), but for some reason, it does not appear in the field distribution. Part of the land was alternately left fallow or partially fallow (RA, EAA.1388.1.117, p. 22).

19. sajandi I veerandil langenud teravilja- ja piiritusehinnad sundisid teraviljakasvatuselt loomakasvatusele üle minema. Nimelt pakkus odav Venemaa vili siin kasvatatule tugevat konkurentsi. Mõisates laienes nii viinapõletamisega kaasnev nuumhärgade kasvatamine (neid sai müüa Peterburi turul) kui piimakarjakasvatus. Viimasest kujunes 19.-20. sajandi vahetuseks peamine põllumajandusharu. Kuna loomakasvatus nõudis head toitu, tekkis vajadus kultuurrohumaaviljeluse ja maaparanduse järele (Ratt 1985:47-48). Suur osa talurahva põllumajanduslikul harimisel oli Tormas üles kasvanud Carl Robert Jakobsonil (1841-1888), kes avaldas 19. sajandi teisel poolel esimesed eestikeelsed põllumajandusalased õpperaamatud ja edendas põllumajandust mitmel moel.

19. sajandil mõjutas nii põllumajanduse arengut kui inimeste toidulauda kõige enam kartuli lisandumine laialdaselt kasvatatavate kultuuride hulka. Kartul oli jõudnud siia küll 18. sajandil, kuid algul võeti see vastu ettevaatlikult ning suure umbusuga. 1840. aastal andis keiser Nikolai I korralduse, millega tuli hakata põllumajanduse edendamiseks kartulit kasvatama (Seppel 2014:121-148 ). Kartulis nähti ikaldunud vilja puhul pääseteed toidunappuse vähendamiseks. Esimest korda oli sellele tähelepanu juhitud juba ligi sajand varem ja 1760. aastatel küsiti kubermangudest andmeid kartulikasvatuse edendamise kohta (Kahk 1992:370). Eesti- ja Liivimaal tunti kartulit 19. sajandi keskpaigaks tegelikult niivõrd hästi, et sajandi teisel poolel muutus ta juba talurahva peatoiduseks.

Aja jooksul sisse toodud erinevate sortide kasvatamine viis 1880. aastate keskpaigas vajaduseni hakata nende omadusi võrdlema ja sordivõrdluskatseid läbi viima (Aamisepp 1939:5). Selleks ajaks oli kartulikasvatusest kujunenud oluline põllumajandusharu, kus hakati pöörama tähelepanu saagikusele ning sordivõrdlusele. Selle tingis muuhulgas toidukartuli eksport. 19. sajandi viimasel veerandil toimus see peamiselt Soome, Rootsi ja Venemaale, iseseisvumise järel 1920. aastatel tasub Soome ja Rootsi kõrvale esile tõsta Belgia, Prantsusmaa, Inglismaa ning Norra kartuliturgu (Aamisepp 1926:38-39). Jõgeva sordiaretuses tõdeti 1930. aastatel, et valdav osa sisse toodud välismaa sortidest ei sobigi meie kasvuoludesse (Aamisepp 1939:7). Seega oli kartulikasvatus ratsionaalsemaks muutunud ja sortide soovitamisel hakati eristama kodumaiseks tarbimiseks ja/või ekspordiks sobivat kartulit, mis meil edukalt kasvaks. Riigi kartulikasvatuse suunamisel 1920.-1930. aastatel oli Jõgeva sordiaretuse roll väga oluline. 1930. aastatel arendati järjekindlalt ka Eesti seemnekartuli eksporti, kusjuures Eesti oli seniste traditsiooniliste seemnekartulieksportööride järel esimene n-ö uus riik, kes turule lisandus (Aamisepp 1938:4). Muuseas, 1929. aastal oli esimese suurema koguse seemnekartulit ostnud Läti. 1930. aastatel võeti suund Vahemeremaadele, olukorda soosis ka ülemaailmne majanduskriis (Kiik, 1959:32).

Teraviljade osas väärib esiletoomist, et 20. sajandi algusest hakkas kaera kasvupind kiiresti kasvama peamiselt põhjusel, et kaer muutus heina kõrval oluliseks hobuste söödaks. Kui hobuste asemele hakkasid masinad tulema, vähenes kaera kasvupind taas. Kuna kaer kasvab üldiselt väiksema viljakusega muldadel paremini kui teised teraviljad, kasvatatakse teda rohkem Lõuna- ja Ida-Eestis. Kaer oli eelkõige loomasööt, selle peatüki all kohtab teda näiteks 20. sajandi I poole põllumajandusstatistikas, kuid teatud kaeratoidud - peamiselt kaerakile ja -kama – leidsid koha ka inimeste toidulaual.

Äksi kihelkonnast Sootagalt räägiti, et 1866-1869 olnud kolm ikaldusaastat. Põllupidajad pole keegi saanud oma tarbekski vilja. Siis hakatud Venemaalt vilja sisse vedama. Venemaa vili olnud hea ja odav. Vene naised käinud maad mööda kaeratangu müütamas. Tangud olnud väga maitsvad ja odavad, nii et kaeratangupuder saanud vaesemate elanike alaliseks toiduks. Toodud sisse ka Venemaa rukkeid ja nisu, kuid kõrge hinna tõttu pole see kõikidele olnud kättesaadav (EKLA F 200, m 14:1).

Ka Kursi kihelkonnast Härjanurme ja Laeva kandist on andmeid ikaldusajast. 1868. aasta põua tagajärjel olnud tõsine näljahäda. Vili kistud sügisel käega üles. Kaevud kuivanud ära, kaevatud neid siis veepuuduse hirmul sügavamaks. Alles pärast jaagupipäeva tulnud esimene suvine vihm. Kehva toidu tagajärjel surnud sel aastal palju inimesi. Ei olevat tohtinud keegi teise väljalt minna ohakaid korjama, kuna need kõik kulunud oma perelegi toiduks. Samblad ühes kidurate viljapeadega jahvatatud jahuks ja tehtud sellest leiba. Ei olevat seda leiba reheahjust muidu kätte saadud, kui keegi pidanud ahju ronima ja tasakesi sõela tõstma, muidu oleks ahju põrandal ära pudenenud. Kroonu poolt antud ka naelaviisi peredele jahu, keedetud siis iga päev katlatäis ohakasuppi, millele kroonujahust „körti” peale lastud. Mõnest mõisast antud ka pere peale toop viljateri nädalas, milline käsitsi ära jahvatatud. Magasiaidad olnud tühjad, luuaga pühitud kõik puru kokku ja antud toobiga inimestele. Kartulipealsed ja nõgesed olnud igapäevaseks toiduks, seda süües tuletatud ikka meelde: „Kui silku leiba kõht on täis, vaat' kuidas töö siis lõikaks käes!” Mõnel talul olnud veel eelmistest aastatest herneid alles, neid käidud üksteiselt palumas, keedetud soolaga ja antud ainult väikestele lastele elu sees hoidmiseks (EKLA F 199, 51).